Kes mängib kitarri ansamblis Facelift Deer? Kes on The Suni kitarrist? Ei imesta, kui ka Rasmus Rändvee ja Tanel Padar vastusega kimpu jäävad. Kes on Arctic Monkeyse kitarrist, kes mängib soolokitarri Franz Ferdinandis? No vot, mina ka ei tea. Rick Wakeman ütles kunagi, et tänapäeval ei räägi keegi pillimeestest, headest kitarristidest ja klahvimängijatest, tähelepanu jätkub ainult lauljatele. Wakemanil oli muidugi õigus, aga mina usun, et asjad saavad minna veel palju hullemaks. Tulevik kuulub bändidele, mille lauljaid ka keegi ei tea.

Ses mõttes on Kalle Vilpuul vedanud – teda teavad ja tunnevad kõik. Eks alanud Vilpuu muusikutee ka hoopis teistsugusel ajal. Siis oskas igamees üles lugeda Mahavoki või Radari liikmed ning rokiaasta tähtsündmuseks olid Tartu muusikapäevad, kus enesest lugu pidav instrumentalist mängis soolosid, mis kuulaja pahviks lõid ja žürii käest auhindu tõid. Tartu muusikapäevade kauget kaja võib «Silver Liningul» selgesti kuulda, seda muusikat on lihvitud, timmitud ja seatud, tehnika valitseb üle kõige. Vilpuu on alati olnud peene töö meister ja perfektsionist, veab bändidel, kus Vilpuu mängida võtab.

«Silver Lining» pole Seitsmendast Meelest või Ultima Thulest üle jäänud soolode kogumik. Ehkki tegemist on kitarristi esimese sooloalbumiga, kuuleb kitarrisoolosid võrdlemisi vähe. Vilpuu mängib helimassiivide ja kõladega, sukeldub elektroonikasse ja klassikasse, liigutab riffe ja meloodiaid, bassist Henno Kelp ja trummar Andrus Lillepea on väärilised partnerid ses kosmilises jämmis. Võrratu tasakaalu ja tervikliku vormiga instrumentaal­muusikas valitseb distsipliin fantaasia üle.

Žanri kaanon näeb ette, et korralikul progeplaadil peab olema süžee. Lugu, mida «Silver Lining» jutustab, kuulub ulmevaldkonda, nagu osutavad pealkirjad «Anomalies», «The Aliens (Have Landed)», «The Touch of Angel». Album algab kaugete morsesignaalidega ja lõpeb tühja eetriga, nõnda kõlavad ufouuringud kitarri­laboratooriumis. Eesti ulmerokk on saanud tublit täiendust.

Mida iganes te Vilpuu autoriplaadilt ootasite, võimalus saada üllatatud on rõõmustavalt suur. Proge ja metal’i süntees kõlab värskelt ja veenvalt. Kui «Silver Lining» plaadiriiulile maandub, leidub selle jaoks sobiv koht kusagil Porcupine Tree ja Opethi läheduses. Aga loomulikult ei tohi kaugele jääda Kasekese «Põletus» ja Ultima Thule viimased albumid.